On aeg heita kõrvale müüt, et koopiaõigus on raha teenimiseks vajalik — või et see üldse raha sisse toob

Üks kõige järjekindlamaid müüte koopiaõiguse monopoli kohta on olnud, et see on vajalik äri tegemiseks. Ilmneb, et see väide on vale väga suure hulga puhkude kohta, kuid rahvapärimuse paljus pole siiski iialgi sama, mis statistika. Niisiis, heitkem pilk mõningatele statistilistele tõenditele, mis võiks mõjutada selle valdkonna seadusloomet.

Kuna koopiaõigus on peamiselt majanduslik vahend, siis võib tuvastada lõhet avalikus toetuses sellest loobumisele mitteäriliste tegevuste jaoks ja sellest ülepea loobumisele.

Copyleft with crossed swordsRahvastiku tugev enamus on selle poolt, et õgvendada koopiaõiguse monopoli nii, et see ei piiraks mitteärilist teadmiste ja kultuuri jagamist pereliikmete, sõprade ja võõraste vahel; kui pidada silmas nooremat poolt rahvastikust, siis seda pooldab tugev kuni ülekaalukas enamus.

Ilmselt pole vaja lisadagi, et noorem osa rahvastikust — ulatudes nüüd inimesteni nende varastes 40ndates — ei muuda ses osas ei oma harjumusi ega väärtusi, seda hoolimata pukis oleva koopiaõigustööstuse palavikulisest soovmõtlemisest. (Kui lisada veel kaks või kolm dekaadi, siis on nad juba täiel määral nööritõmbajad seaduseloome vallas ja pukis olevate dinosauruste ametnikud on surnud.)

Mis puutub monopoli ärilistesse osadesse, siis õilmitseb selle kohta hulk müüte, mis hoiavad avalikkuse toetust monopoli täielikule kaotamisele Overtoni akna „ebatõenäolise“ jaotises. Aga vaadakem, mis need müüdid on, ja kuidas need faktidega kõrvutuvad:

Müüt: Kui kaotada koopiaõiguse monopol, siis pole loomeisikutel enam võimalik raha teenida.

Fakt: See on väga veider müüt, sest vana hea tõkkepuu süsteem oli heade artistide igasugusest sissetulekust eemale hoidmise musternäide. Hüüdlausega „allkirjasta-plaadileping-või-jäägi-vaeseks“ väljendatud süsteemis ei saanud 99% artiste meelevaldselt käituvate plaadifirmadega üldse lepinguid — kes aga said, neist 99,5% ei näinud ühtegi senti honorari. Seega, me oleme liikumas eemale süsteemist, mis hoidis tahtlikult 99,995% artistidest püsiva sissetulekuta loometegevusest.

Seda silmas pidades pean ma pööraseks väidet, et mistahes samm rohkem kaasava süsteemi poole ilma nende tõkkepuudeta võiks kuidagi „kaotada loomeisikute võimaluse raha teenida“, eriti pidades silmas seda, et nüüdseks tarbetud tõkestajad võtsid endale keskmiselt 93% tulust nende 0.005% pealt, kes selles süsteemis raha teenisid. Kui eemaldada tõkendite püstitajad, siis see 93% rahast (või vähemalt suurem osa sellest) läheb selle asemel loomeisikutele.

Müüt: Koopiaõiguse monopol on tänapäeval loomeisikute jaoks oluline sissetulekuallikas.

Fakt: Kultuurile kulutatud rahast jõuab ainult 2% (jah, kaks osa sajast) läbi koopiaõiguse monopoli mehhanismide artistide endini. Seda uuris Rootsis põhjalikult Ulf Petterson aastal 2006 (viide artiklile, otseviide uuringule, mõlemad rootsi keeles), kes järeldas, et suurem enamus artiste saab oma sissetulekud muudest allikatest — hõlmates kõike alates päevatööst kuni õppelaenudeni.

Müüt: Koopiaõigustööstus on majanduse jaoks elutähtis.

Fakt: „Koopiaõigustööstuse“ rolli mõõdetakse tahtlikult eksitaval viisil, mis võib olla lausa naeruväärne. Vastavalt WIPO juhistele selle kohta, mis tuleb „koopiaõigustööstuse“ mahu arvutamisel kaasa arvata, leiame me kõike alates paberimössi tootmisest kuni köögiseadmete jaemüügi ja jalatsite valmistamiseni (WIPO 2003, vt Pettersoni artiklit ülal). Kui arvata kaasa sisuliselt kõik majanduseharud rühma X ja seejärel väita, et rühm X on majanduse jaoks elutähtis, siis võib muidugi näida, tegu on korrektse väitega. Seejuures jääd sa aga kindlasti lolliks, kui selgub, kuidas sa selle rühma X valisid ja et sellel puudub igasugune korrelatsioon sellega, millest sa tegelikult räägid— koopiaõiguse monopolist kasu saavaid tööstusharusid on ainult kümnendik nendest, mida see tagasi hoiab. Tahad töökohtasid luua? Heida monopol üle parda!

Müüt: Kui kõike saab vabalt jagada, siis ei kuluta keegi enam raha meelelahutusele.

Fakt: Majapidamise kulutused kultuurile on tõusnud aasta aastalt alates laialdase failijagamise algusest, mis saabus Napsteriga 1999. aastal. (Mõningate uuringute järgi on see püsival tasemel — kuid ükski uuring ei väida seda langevat.) Samas on tõsi, et plaadimüügi mahud on kokku kukkumas. See asjaolu on suurepärane uudis muusikutele, kes ei pea toetuma 93% tuludest endale võtvatele vahendajatele ja kelle sissetulek on sama perioodi jooksul selle asemel tõusnud 114%.

Müüt: Ilma ajendita võib-olla saada raha ei hakka keegi artistiks ega tegele loominguga.

Fakt: Inimesed loovad hoolimata koopiaõiguse monopolist, mitte sellest lähtuvalt. YouTube saab minutis 72 tundi videot. Võib väita, et suurem jagu sellest ei saagi vaatajaid, aga kindlasti on ka seal briljante. See argument on ühtlasi tühine juba lähtuvalt lihtsast tähelepanekust, et on märkimisväärne artistide üleküllus võrreldes sellega, mida turg suudab toita: võib kergelt leida professionaalse raamatupidaja, kes võtab vabal ajal lõõgastuseks kätte elektrikitarri, aga näidake mulle ainsatki professionaalset kitarristi, kes lõõgastab end vabal ajal raamatupidamisega.

GNU/Linux ja Vikipeedia on täiuslikud vastunäited, mis seda veidrat müüti raputavad. See valdav opsüsteem ja see valdav entsüklopeedia loodi mõlemad tasustamata vabatahtlike poolt. (Märgin igaks juhuks ära, et kui ma ütlen, et GNU/Linux on „valdav“, siis ma arvan sisse ka Androidi-nimelise derivaadi.)

Me oleme loonud sellest ajast saadik, kui me õppisime katma koopaseinu punase värviga. Mitte raha teenimise võimaluse tõttu, vaid selle tõttu, kes me oleme, mismoodi me oleme kokku pandud. (Tavaliselt ei hakka rahahimulised inimesed ülepea artisti karjääri kaaluma. Nad lähevad õppima õigust või arstiteadust. Vanemate lootusetul ilmel, kui nende laps ütleb, et on otsustanud teenida elatist poeedina, on oma põhjus.)

See müüt, et koopiaõiguse monopol on vajalik mistahes loometegevusega raha teenimiseks — või lausa lihtsalt loometegevuseks — on rõve müüt, mida püüavad põlistada need, kes loodavad koorida midagi sellest 90% rahast, mis kuulub artistidele. Ja seda püütakse teha keelates artistidele nende publikut 90ndate katusepakkumiste stiilis.

Kas me võiks, palun, siit nüüd edasi liikuda?

 

Originaal: Rick Falkvinge It’s Time To Debunk The Myth That Copyright Is Needed To Make Money – Or That It Even Makes Money

Sildid: 

Kommentaarid

Tere,

Tere,
andke andeks, aga see kirjutis on ikka täielik ulme. Mina olen loomeinimene. Mina pean Eestis väike-ettevõtet, mille äriline tegevus on 100% seotud loometööga ning, nagu võib aimata, minu isiklik elatis on seotud loometööga. Tulu minu tööst tuleb mulle, millest ma maksan riigile makse nagu kõik ülejäänud kodanikud.
Ettevõtted, kes minult töid tellivad, nende äritegevus on samuti üldjuhul peamiselt loometegevus. Autoriõiguse seadus on meile kõigile väga oluline dokument. Selle eesmärk on loomeinimest *kaitsta*.
Nii et jah, autoriõiguse seadust on väga vaja äriliseks tegevuseks.
Ilma autoriõiguse seaduseta ma ilmselt saaks raha teenida, aga siis pole minu teos kaitstud - JUST SIIS SAAVAD SUURFIRMAD (mis eksisteerivad pigem suurrriikides, aga kehtib siiski) MINU LOOMINGULT 100% TULU TEENIDA JA MINA 0%.
Jah, autoriõiguse seadus on minu jaoks oluline elatusallikas.

Jah, autorigõigus on majanduse jaoks elutähtis. Iga riigi majandus kaotaks suure osa, kui kaoks käive ükskõik, millisel loomealal: kunst, kirjandus, filmid, muusika, arvutimängud, arvutiprogrammid jne - need on kõik autoriõgusega kaitstud teosed.
JAH, AUTORIÕIGUSE SEADUST ON VAJA LOOMETEGEVUSEGA RAHA TEENIMISEKS.

See jutt üleval ei ole mitte loomeinimese kaitseks, vaid just nende suurfirmade kaitseks, keda te väidate kurjajuur olevat. Nemad on need, kes kõige rohkem autoriõiguse seaduse kaotamise pealt teeniksid, te juhmid.

Te võiks sama hästi kirjutada, et tuleb kaotada töölepingu seaduse monopol ja on müüt, et inimesed teenivad töö tegemisega elatist.

Ja selliset väljendit nagu "koopiaõigus" eesti keeles ei ole. Selle nimetus on "autoriõigus". Palun mõelge ikka asi läbi, enne kui sellist udu avaldate. Mõni veel võtab tõsiselt...
Tänan tähelepanu eest.

Mõtlesin sama, mis

Mõtlesin sama, mis eelkõneleja. Huvitav, millisel müstilisel viisil mulle leivaraha tulema hakkaks, kui kõik mul loomingut tasuta kasutada saaks. Pole ma siiani märganud, et keegi mulle heast peast raha pakuks lihtsalt selle pärast, et näe märkas, et mul pole homseks midagi lauale panna, või lihtalt sellepärast, et avatakse, et tore kui keegi loometööga tegeleb. Ikka tavaliselt on nii, et küsitakse, kas võiksime selle tasuta saada? Mille peale ma proovin siis selgitada, et minu leib maksab poes kahjuks sama palju kui kirjastaja leib, kes loodab mu tööga endale kasumit teenida. Kui tal oleks täielik õigus ilma minult küsimata mu töid kasutada, siis ilmselt tulebki kõigil loomeinimestel varsti raamatupidajana leiba teenima hakata. Ja YouTube'ist saavad kõik alla laadida laulukesi a la Friday-friday ja kultuur muudkui vohab.

See on jah kummaline, et kuni neljakümnestel on välja kujunenud mentaliteet, et teiste loomingut võib vabalt varastada ja ainult nii õige ongi. Küllap järgmisel generatsioonil areneb see vabadustunne veelgi enam ja ühiskonnas hakatakse pidama õigeks ka seda, et ka muud sorti loomingut võib vabalt omandada - näiteks rõivaid poest, toitu kauplusest, autosid õue pealt. Aga miks mitte? Mille pärast ma ei või mitteärilisel eesmärgil asju omandada ja neid sõprade ja pereliikmetega jagada? Täielik müüt, et kellelegi peaks üldse millegi eest raha maksma. Turul on tootjate täielik üleküllus. Kaubad vedelevad hunnikute viisi poodides, igal pool on igasugu träni. Selge tootjate üleküllus.

Minu meelest täielik MÜÜT on see, et loomeinimesed peaks ära elama vaid sellest, et keegi neid või nende loomingut kuulama ja vaatama tuleb ja pärast võib-olla veidi plaksutab. Sellest saadav nauding peaks kõhu täis lööma ja riided selga panema mingil müstilisel moel. Ja loomeinimesekene olgu üldse tänulik, et keegi tema töö poole üldse pilku heidab või kõrvu liigutab. Igaüks saaks selle soperdusega hakkama, millega ta tegeleb, isegi lasteaialapsed. Pälvitud tähelepanust peaks ikka küll ja küll olema. Tehku parem midagi asjalikku.
Tore lugu.